Juhtimine tähendab otsustamist. Kui meesjuht on otsustav, kõva käega või isegi autoritaarne, peetakse teda vana kooli meheks, aga siiski ilmselt heaks juhiks, kes suudab õigel kursil hoida näiteks suurettevõtteid. Kui naisjuht on samade omadustega, peetakse teda nõiaks või tulehargiks, kelle alluvuses inimesed ilmselt eriti töötada ei taha või kui valikut pole, siis kardetakse teda nii, et allutakse hirmust.
Kuigi naisjuht võib olla oma töös väga hea ja edukas: me teame Eestist kümneid selliseid näiteid (Sirje Potissepp, Kati Kuzmin, Signe Kivi, Tea Varrak jne), ümbritsevad naisjuhte ühiskonnas tervikuna mitmed eelarvamused. Võimalik, et just sellepärast on naisi Eestis juhtide hulgas selge vähemus ja paljud naised loobuvad vabatahtlikult juhitööst.
Uuringud kinnitavad: naised juhiks pigem ei saa
Sotsioloogilised uuringud kinnitavad, et Eestis täidavad ametialases hierarhias mehed reeglina selle ülemised astmed, naised aga on hõivatud ametihierarhia madalamatel positsioonidel. Juhtidena ja kõrgemate ametnikena on naisi võrreldes meestega selge vähemus: vaid 36,2% nendes positsioonides hõivatutest (Märt Masso. Mehed ja naised tööelus. Teel tasakaalustatud ühiskonda. Naised ja mehed Eestis II. Sotsiaalministeerium, 2010).
Hariduse põhjal võiks ju eeldada, et naistel on ka juhiks saamiseks parem pagas, sest naiste haridustase on Eestis märksa kõrgem kui meestel: 2009 oli kõrghariduse omandanute seas naisi 70,4% ja mehi 29,6% (Soolise võrdõiguslikkuse monitooring 2010), kuid naiste edu karjääriredelil nende kõrgem haridustase alati ei taga: kõrgharidusega mehed on avalikus sfääris edukamad kui kõrgharidusega naised. Meeste seas on tippjuhtide osakaal koguni kaheksa korda suurem kui naiste seas. Kõrgharidusega meestest on juhtivatel kohtadel (juhid, peaspetsialistid) rakendatud 40%, naistest vaid 18%. Samas on naisi “valgekraede” seas (juhid, spetsialistid, ametnikud) 41%, mis on rohkem, kui meeste seas ehk 32%. (Indikaatorite süsteem ja monitooring soolisest võrdõiguslikkusest Eestis, 2003). Seega jäävad kõrge kvalifikatsiooniga naised kinni kuskile karjääriredeli keskele, ehk pisut ülespoole keskmist. Ilmslet on juhiks saamisel olulisem kui haridus mingid muud kvaliteedid.
Meedia naisjuhile ei halasta
Ühiskonna ettevaatlikku suhtumist naisjuhtidesse kinnitab naisjuhtide meediakuvand, kus naisjuhi tegevust käsitletakse kui erandit loomupärasel meeste alal. Nii toetab meedia status quo püsimist ühiskonnas. Naisjuhi kirjeldamisel imestatakse alatasa, kuidas „väike ja habras” naine suudab hakkama saada sellise vastutusekoormaga või suudab vastu võtta suuri otsuseid. Kindlasti võetakse üles pere ja karjääri ühitamise teema ja uuritakse, kas ema hõivatuse tõttu lapsed ei kannata. Naisteajakirjade portreelugudes on edukad naised ajakirjanduse hindava vaatluse all, pildimaterjali, kirjelduse või küsimuste abil testitakse, kas nad on edukad ka naistena või on juhiksolemise käigus minetanud oma naiselikud kvaliteedid, näiteks, kas neil on lapsi, kas nende välimus on korras, kas neil on mees või on tulnud suhted ohverdada karjäärile, kas nende kodu on korras ja lapsed hoolitsetud.
Juhul, kui naisjuht teeb vea, sanktsioneerib ühiskond teda meedia vahendusel halastamatult. Meediapoolne kohtlemine on märgiks sellest, et naine on avaliku arvamuse silmis juhi positsioonis tegutsedes põhimõttelislet välja astunud oma tavapärastest tegutsemispiiridest, teha nähtamatut taustatööd, kaasneda, dekoreerida. Kui naine on võtnud sellise patriarhaalset elukorraldust ja meeste loomupärast domineerimist ohustava sammu nagu juhiks olemine, jälgib ühiskond tema „hakkamasaamist” väga tähelepanelikult. Kõik mäletavad hästi, mis juhtus kultuuriminister Laine Jänesega ERSO asjadega tegeldes, samasuguse „meediapeksu” osaliseks sai ka kunagine sotsiaalminister Maret Maripuu, kui selgusid probleemid puuetega inimeste toetustega seoses. Kaugemast ajaloost võib meenutada ekspankur Malle Eenmaa lugu.
Naiste ja meestippjuhtide hindamisel ja kohtlemisel on avalikkuses vaikimisi kasutusel erinevad standardid. Ajakirjanik Rein Sikk kirjutas hiljuti üht poliitikute edetabelit kommenteerides, et kui Jaak Aaviksoo asemel oleks olnud naisminister, oleks Võidusamba läbikukkumise teemat saatnud kommentaarid teemal „naised ja tehnika” jms, praegune meeskaitseminister on aga sambasaagale vaatamata hea mainega. Ka teised eksinud meesministrid on üsna suurte prohmakate järel meedia käest kergelt pääsenud, sotsiaalminister Hanno Pevkur tellis miljonite eest üleliigset seagripivaktsiini ja vastutava isikuna oli meedias pigem üks tema alluv naiskantsler, portfelli doukumentidega kaotanud ekskaitseminister Margus Hanson tegutseb Tartu abilinnapeana jne. Meespoliitikute (juhtide) eksimusi loetakse pigem apsakateks, mängus tehtud vigadeks, samas kui naiste eksimused võimendab meedia fataalseks.
Naisjuhtide avalik sanktsioneerimine eksimuste eest on kindlasti üheks põhjuseks, miks naised eelistavad tööelus mängida väiksemate panustega ja mitte pürgida tippotsustajaks.
Eesti ühiskondlik ja kultuurikontekst naisjuhtide esilekerkimist ei soosi, aga kas on mingeid, naistest endast sõltivaid tegureid, miks meil on vähe naisjuhte?
Naised jäävad liiga headeks tüdrukuteks
Juhtimiskonsultant ja koolitaja Lois P. Frankel on oma raamatus „Head tüdrukud nurgakontorisse ei jõua” („Nice Girls Don´t Get the Corner Office”) kirjeldanud, miks naised jäävad oma arengus karjääriredelil toppama, kuigi neil oleks soovi jõuda tippu. Ambitsioonidega naised saavutavad oma arengus sageli teatud taseme (platoo), siis aga tõus tarkerdub.
Frankel märgib, et naiste peamine viga on selles, et nad jäävad ka täiskasvanuks saades käituma kui väiksed tüdrukud ja selletõttu jäävad ilma ka edust karjääris. Tüdrukud sotsialiseeritakse sõnakuulelikeks ja ebakindlateks, abituteks, neile sisendatakse juba varajases lapsepõlves nii kodus kui koolis, et tüdrukud on abivalmid ja hoolitsevad, peavad muretsema ennekõike teiste ja mitte enda heaolu eest ning oma huvid alati tagaplaanile asetama.
Juhul kui tüdruk on üleannetu, enesekindel, saab ise hakkama, ei soovi teiste eest hoolitseda ja mõtleb ennekõike oma heaolule ja sellele, mis teda ennast huvitab, peetakse teda lapsena pahaks tüdrukuks ja teda püütakse ümber kasvatada, tal võib tekkida probleeme teiste, õigesti sotsialiseeritud tüdrukutega, koolis kindlasti õpetajatega, kes akstepteerivad küll Tootsi-tüüpi poiss-paharette, aga mitte kurje, isepäiseid tüdrukuid. Võimalik, et ähvardatakse: sellised tüdrukud meestele ei meeldi.
Karjääriredelil on aga vaja just neid omadusi, mida tüdrukutes kasvatuse käigus maha surutakse: iseseisvust, enesekindlust, enda ja oma asja (firma/asutuse/ partei) eest seismist.
Et naised, kes tahavad karjääriredelil edasi jõuda, selles ka tõesti edukad oleksid, soovitab Frankel üksikasjalikult analüüsida oma käitumist ja püüda seda muuta. Toon Frankelile tuginedes järgnevalt mõned tüüpilised vead, mida naistöötajad teevad, sulgedes nii enda ees väravad, mis võiksid olla lahti.
Esimene suur viga, mis naised teevad, on see, et nad ei mõista mängu ilu äri- ja miks mitte ka näiteks poliitikamaailmas, vaid võtavad kõike kui suurt ja tõsist asja. Poisid harrastavad varajasest east peale võistlusmänge, kus võidu nimel ollakse valmis tegema kõik, hiljem, kui mäng läbi, lahkutakse ikka sõpradena. Naised üldreeglina meeskonnamängutrennis ei käi ning võistlusmängulist käitumist tuleb neil eraldi õppida.
Kuna väikesed tüdrukud on treenitud vältima ohtlikke olukordi, kus võib viga saada, siis eelistavad ka naised mängida turvalisi mänge. Riske kartes aga edu ei saabu.
Kõik on kindlasti kuulnud lauset, selleks, et tippu jõuda, peab naine tegema topeltööd võrreldes mehega. Kuid kas ikka peab? Olukord võib osutuda selliseks, et naised kulutavadki kogu oma karjääritegemise töötegemise peale, veri ninast väljas. Frankel ütleb lausa välja, et kedagi ei edutata selle pärast, et ta on kõva töötegija, vaid olulised on suhted, et need, kes teevad edutamisotsuseid, tunneksid ja usaldaksid inimest.
Tohutu viga, mis naised teevad, on teiste töö ärategemine. On ju Eestiski tüüpiline püramiid, kus tipus meesjuht ja taustal suur hulk tublisid naistöömesilasi. Naised teevad vabatahtlikult ära teiste tööd, kaotavad aega ja energiat ning hiljem võivad imestada, miks keegi neid ei märka ega tunnusta. Kui nad on „korralikud tüdrukud”, siis nad võivadki tunna rahuldust sellisest olukorrast, kus saavad aidata teistel meesjuhil edukas olla. Kui aga sisimas on soovi rohkemaks, tasub teiste töö ärategemine ja teiste probleemide lahendamine ära unustada. Ei ütlemine tuleb kiiresti ära õppida! Naised kipuvad ka reegleid üle hindama ja takerduvad perfektsionismi.
Naisi takistab suurelt tegutsemast ja mõtlemast sageli ka see, et nad käituvad firma rahadega nagu oma rahakotiga ning on väga kokkuhoidlikud. Kindlasti on mõnigi omanik tänulik sellise naismänedžeri eest, kes tubli perenaisena rahakotirauad kinni hoiab. See takistab naistel sageli aga nägemast suurt pilti ja raiskab nende energia ära pisiasjadele. Naised sageli ka ootavad tagasihoidlikult edutamisettepanekuid, selle asemel, et neid ise otsida. Naised on liiga ettevaatlikud organisatsiooni politikates osalemises (seda nii asutuste, firmade kui ka parteide tasandil) ja teevad sellega saatusliku vea. Organisatsioonid koosnevad suhetest, ja kui vastastikku kasulikes suhete loomisega ei tegelda, edu ka ei saabu. Mehed on väga head oma suhete hilisemas „kapitaliseerimises”, naised tunnevad ses osas sageli valehäbi. Kõigile meeldida püüdmine on asi, mida kõrgelt hinnatakse tüdrukute puhul, aga karjäärimaailmas pole sellega midagi peale hakata. Naised võtavad tööelu sageli liiga isiklikult, tundes end kõige ees vastutavana ja süüdlasena ning selline hoiak edu ei soosi. Nad kardavad teisi ka solvata ja ebameeldivaid olukordi tekitada.
Kas naised peaksid käituma nagu mehed?
Kas selleks, et edu saavutada, peaksid naised sel juhul imiteerima meesjuhte? Psühholoogiast on hästi teada nn. naisvangivalvuri sündroom, kus naised on enesekehtestamise nimel mitmeid kordi karmimad, kui mehed samal positsioonil, kuigi vajadust selleks ei ole: maksma panna saaks ennast ka hoopis väiksema jõunäitamisega. Ka poliitikas ja tippjuhtidena tegutsevad naised on sageli öelnud, et need maailmad töötavad meeste reeglite järgi. Kindlasti on äri- ja poliitiline kultuur oma väärtustelt maskuliinne, aga see ei tähenda Frankeli kinnitusel (ja see on ka minu arvamus) kindlasti mitte seda, et naised peaksid oma käitumises imiteerima mehi. Teise soorolli oskamatu etendamine on pigem halb.
Kindlasti soovitab juhtimiskonsultant aga vältida tööelus selliseid tegevusi nagu pilkalik käitumine ja flirtimine, teistele söögi ja kohvi tegemine, ennastsalgav abistamine ja meestes isafiguuri nägemine. Need käitumisviisid naistele teel juhitoolile edu ei too ja kinnistavad nad töödrügava abipersonali ridadesse.
Ja igatahes soovitab Frankel hoida oma käepigistus tugev ja kindel, seda isegi eraldi harjutada.
Kuigi naisjuht võib olla oma töös väga hea ja edukas: me teame Eestist kümneid selliseid näiteid (Sirje Potissepp, Kati Kuzmin, Signe Kivi, Tea Varrak jne), ümbritsevad naisjuhte ühiskonnas tervikuna mitmed eelarvamused. Võimalik, et just sellepärast on naisi Eestis juhtide hulgas selge vähemus ja paljud naised loobuvad vabatahtlikult juhitööst.
Uuringud kinnitavad: naised juhiks pigem ei saa
Sotsioloogilised uuringud kinnitavad, et Eestis täidavad ametialases hierarhias mehed reeglina selle ülemised astmed, naised aga on hõivatud ametihierarhia madalamatel positsioonidel. Juhtidena ja kõrgemate ametnikena on naisi võrreldes meestega selge vähemus: vaid 36,2% nendes positsioonides hõivatutest (Märt Masso. Mehed ja naised tööelus. Teel tasakaalustatud ühiskonda. Naised ja mehed Eestis II. Sotsiaalministeerium, 2010).
Hariduse põhjal võiks ju eeldada, et naistel on ka juhiks saamiseks parem pagas, sest naiste haridustase on Eestis märksa kõrgem kui meestel: 2009 oli kõrghariduse omandanute seas naisi 70,4% ja mehi 29,6% (Soolise võrdõiguslikkuse monitooring 2010), kuid naiste edu karjääriredelil nende kõrgem haridustase alati ei taga: kõrgharidusega mehed on avalikus sfääris edukamad kui kõrgharidusega naised. Meeste seas on tippjuhtide osakaal koguni kaheksa korda suurem kui naiste seas. Kõrgharidusega meestest on juhtivatel kohtadel (juhid, peaspetsialistid) rakendatud 40%, naistest vaid 18%. Samas on naisi “valgekraede” seas (juhid, spetsialistid, ametnikud) 41%, mis on rohkem, kui meeste seas ehk 32%. (Indikaatorite süsteem ja monitooring soolisest võrdõiguslikkusest Eestis, 2003). Seega jäävad kõrge kvalifikatsiooniga naised kinni kuskile karjääriredeli keskele, ehk pisut ülespoole keskmist. Ilmslet on juhiks saamisel olulisem kui haridus mingid muud kvaliteedid.
Meedia naisjuhile ei halasta
Ühiskonna ettevaatlikku suhtumist naisjuhtidesse kinnitab naisjuhtide meediakuvand, kus naisjuhi tegevust käsitletakse kui erandit loomupärasel meeste alal. Nii toetab meedia status quo püsimist ühiskonnas. Naisjuhi kirjeldamisel imestatakse alatasa, kuidas „väike ja habras” naine suudab hakkama saada sellise vastutusekoormaga või suudab vastu võtta suuri otsuseid. Kindlasti võetakse üles pere ja karjääri ühitamise teema ja uuritakse, kas ema hõivatuse tõttu lapsed ei kannata. Naisteajakirjade portreelugudes on edukad naised ajakirjanduse hindava vaatluse all, pildimaterjali, kirjelduse või küsimuste abil testitakse, kas nad on edukad ka naistena või on juhiksolemise käigus minetanud oma naiselikud kvaliteedid, näiteks, kas neil on lapsi, kas nende välimus on korras, kas neil on mees või on tulnud suhted ohverdada karjäärile, kas nende kodu on korras ja lapsed hoolitsetud.
Juhul, kui naisjuht teeb vea, sanktsioneerib ühiskond teda meedia vahendusel halastamatult. Meediapoolne kohtlemine on märgiks sellest, et naine on avaliku arvamuse silmis juhi positsioonis tegutsedes põhimõttelislet välja astunud oma tavapärastest tegutsemispiiridest, teha nähtamatut taustatööd, kaasneda, dekoreerida. Kui naine on võtnud sellise patriarhaalset elukorraldust ja meeste loomupärast domineerimist ohustava sammu nagu juhiks olemine, jälgib ühiskond tema „hakkamasaamist” väga tähelepanelikult. Kõik mäletavad hästi, mis juhtus kultuuriminister Laine Jänesega ERSO asjadega tegeldes, samasuguse „meediapeksu” osaliseks sai ka kunagine sotsiaalminister Maret Maripuu, kui selgusid probleemid puuetega inimeste toetustega seoses. Kaugemast ajaloost võib meenutada ekspankur Malle Eenmaa lugu.
Naiste ja meestippjuhtide hindamisel ja kohtlemisel on avalikkuses vaikimisi kasutusel erinevad standardid. Ajakirjanik Rein Sikk kirjutas hiljuti üht poliitikute edetabelit kommenteerides, et kui Jaak Aaviksoo asemel oleks olnud naisminister, oleks Võidusamba läbikukkumise teemat saatnud kommentaarid teemal „naised ja tehnika” jms, praegune meeskaitseminister on aga sambasaagale vaatamata hea mainega. Ka teised eksinud meesministrid on üsna suurte prohmakate järel meedia käest kergelt pääsenud, sotsiaalminister Hanno Pevkur tellis miljonite eest üleliigset seagripivaktsiini ja vastutava isikuna oli meedias pigem üks tema alluv naiskantsler, portfelli doukumentidega kaotanud ekskaitseminister Margus Hanson tegutseb Tartu abilinnapeana jne. Meespoliitikute (juhtide) eksimusi loetakse pigem apsakateks, mängus tehtud vigadeks, samas kui naiste eksimused võimendab meedia fataalseks.
Naisjuhtide avalik sanktsioneerimine eksimuste eest on kindlasti üheks põhjuseks, miks naised eelistavad tööelus mängida väiksemate panustega ja mitte pürgida tippotsustajaks.
Eesti ühiskondlik ja kultuurikontekst naisjuhtide esilekerkimist ei soosi, aga kas on mingeid, naistest endast sõltivaid tegureid, miks meil on vähe naisjuhte?
Naised jäävad liiga headeks tüdrukuteks
Juhtimiskonsultant ja koolitaja Lois P. Frankel on oma raamatus „Head tüdrukud nurgakontorisse ei jõua” („Nice Girls Don´t Get the Corner Office”) kirjeldanud, miks naised jäävad oma arengus karjääriredelil toppama, kuigi neil oleks soovi jõuda tippu. Ambitsioonidega naised saavutavad oma arengus sageli teatud taseme (platoo), siis aga tõus tarkerdub.
Frankel märgib, et naiste peamine viga on selles, et nad jäävad ka täiskasvanuks saades käituma kui väiksed tüdrukud ja selletõttu jäävad ilma ka edust karjääris. Tüdrukud sotsialiseeritakse sõnakuulelikeks ja ebakindlateks, abituteks, neile sisendatakse juba varajases lapsepõlves nii kodus kui koolis, et tüdrukud on abivalmid ja hoolitsevad, peavad muretsema ennekõike teiste ja mitte enda heaolu eest ning oma huvid alati tagaplaanile asetama.
Juhul kui tüdruk on üleannetu, enesekindel, saab ise hakkama, ei soovi teiste eest hoolitseda ja mõtleb ennekõike oma heaolule ja sellele, mis teda ennast huvitab, peetakse teda lapsena pahaks tüdrukuks ja teda püütakse ümber kasvatada, tal võib tekkida probleeme teiste, õigesti sotsialiseeritud tüdrukutega, koolis kindlasti õpetajatega, kes akstepteerivad küll Tootsi-tüüpi poiss-paharette, aga mitte kurje, isepäiseid tüdrukuid. Võimalik, et ähvardatakse: sellised tüdrukud meestele ei meeldi.
Karjääriredelil on aga vaja just neid omadusi, mida tüdrukutes kasvatuse käigus maha surutakse: iseseisvust, enesekindlust, enda ja oma asja (firma/asutuse/ partei) eest seismist.
Et naised, kes tahavad karjääriredelil edasi jõuda, selles ka tõesti edukad oleksid, soovitab Frankel üksikasjalikult analüüsida oma käitumist ja püüda seda muuta. Toon Frankelile tuginedes järgnevalt mõned tüüpilised vead, mida naistöötajad teevad, sulgedes nii enda ees väravad, mis võiksid olla lahti.
Esimene suur viga, mis naised teevad, on see, et nad ei mõista mängu ilu äri- ja miks mitte ka näiteks poliitikamaailmas, vaid võtavad kõike kui suurt ja tõsist asja. Poisid harrastavad varajasest east peale võistlusmänge, kus võidu nimel ollakse valmis tegema kõik, hiljem, kui mäng läbi, lahkutakse ikka sõpradena. Naised üldreeglina meeskonnamängutrennis ei käi ning võistlusmängulist käitumist tuleb neil eraldi õppida.
Kuna väikesed tüdrukud on treenitud vältima ohtlikke olukordi, kus võib viga saada, siis eelistavad ka naised mängida turvalisi mänge. Riske kartes aga edu ei saabu.
Kõik on kindlasti kuulnud lauset, selleks, et tippu jõuda, peab naine tegema topeltööd võrreldes mehega. Kuid kas ikka peab? Olukord võib osutuda selliseks, et naised kulutavadki kogu oma karjääritegemise töötegemise peale, veri ninast väljas. Frankel ütleb lausa välja, et kedagi ei edutata selle pärast, et ta on kõva töötegija, vaid olulised on suhted, et need, kes teevad edutamisotsuseid, tunneksid ja usaldaksid inimest.
Tohutu viga, mis naised teevad, on teiste töö ärategemine. On ju Eestiski tüüpiline püramiid, kus tipus meesjuht ja taustal suur hulk tublisid naistöömesilasi. Naised teevad vabatahtlikult ära teiste tööd, kaotavad aega ja energiat ning hiljem võivad imestada, miks keegi neid ei märka ega tunnusta. Kui nad on „korralikud tüdrukud”, siis nad võivadki tunna rahuldust sellisest olukorrast, kus saavad aidata teistel meesjuhil edukas olla. Kui aga sisimas on soovi rohkemaks, tasub teiste töö ärategemine ja teiste probleemide lahendamine ära unustada. Ei ütlemine tuleb kiiresti ära õppida! Naised kipuvad ka reegleid üle hindama ja takerduvad perfektsionismi.
Naisi takistab suurelt tegutsemast ja mõtlemast sageli ka see, et nad käituvad firma rahadega nagu oma rahakotiga ning on väga kokkuhoidlikud. Kindlasti on mõnigi omanik tänulik sellise naismänedžeri eest, kes tubli perenaisena rahakotirauad kinni hoiab. See takistab naistel sageli aga nägemast suurt pilti ja raiskab nende energia ära pisiasjadele. Naised sageli ka ootavad tagasihoidlikult edutamisettepanekuid, selle asemel, et neid ise otsida. Naised on liiga ettevaatlikud organisatsiooni politikates osalemises (seda nii asutuste, firmade kui ka parteide tasandil) ja teevad sellega saatusliku vea. Organisatsioonid koosnevad suhetest, ja kui vastastikku kasulikes suhete loomisega ei tegelda, edu ka ei saabu. Mehed on väga head oma suhete hilisemas „kapitaliseerimises”, naised tunnevad ses osas sageli valehäbi. Kõigile meeldida püüdmine on asi, mida kõrgelt hinnatakse tüdrukute puhul, aga karjäärimaailmas pole sellega midagi peale hakata. Naised võtavad tööelu sageli liiga isiklikult, tundes end kõige ees vastutavana ja süüdlasena ning selline hoiak edu ei soosi. Nad kardavad teisi ka solvata ja ebameeldivaid olukordi tekitada.
Kas naised peaksid käituma nagu mehed?
Kas selleks, et edu saavutada, peaksid naised sel juhul imiteerima meesjuhte? Psühholoogiast on hästi teada nn. naisvangivalvuri sündroom, kus naised on enesekehtestamise nimel mitmeid kordi karmimad, kui mehed samal positsioonil, kuigi vajadust selleks ei ole: maksma panna saaks ennast ka hoopis väiksema jõunäitamisega. Ka poliitikas ja tippjuhtidena tegutsevad naised on sageli öelnud, et need maailmad töötavad meeste reeglite järgi. Kindlasti on äri- ja poliitiline kultuur oma väärtustelt maskuliinne, aga see ei tähenda Frankeli kinnitusel (ja see on ka minu arvamus) kindlasti mitte seda, et naised peaksid oma käitumises imiteerima mehi. Teise soorolli oskamatu etendamine on pigem halb.
Kindlasti soovitab juhtimiskonsultant aga vältida tööelus selliseid tegevusi nagu pilkalik käitumine ja flirtimine, teistele söögi ja kohvi tegemine, ennastsalgav abistamine ja meestes isafiguuri nägemine. Need käitumisviisid naistele teel juhitoolile edu ei too ja kinnistavad nad töödrügava abipersonali ridadesse.
Ja igatahes soovitab Frankel hoida oma käepigistus tugev ja kindel, seda isegi eraldi harjutada.
Hea lugu, aga mis see lause tähendab:
ReplyDeleteSamas on naisi “valgekraede” seas (juhid, spetsialistid, ametnikud) 41%, mis on rohkem, kui meeste seas ehk 32%.